... rännata kaugele ära. Näiteks sinna, kus kasvavad apelsinipuud ja kus kasvab palju päikest
ning on kogu aeg soe......Jalutada apelsinipuude vahel ja nautida nende õitsemisaega... ja hiljem pilti ereoraanžidest apelsinidest roheliste puulehtede vahel. Mõnikord noppida puu otsast paar vilja ja siis nautida seda värsket kuid samas magusat aroomi, mis kerkib kohe, kui küüne läbi apelsini koore torkad... Edasi tuleks muidugi apelsini vilja nautimine... selline mahlast nõretav ja magushapukas, mis sobib just hästi päikese ja kuuma ilmaga...
Seal kus kasvavad apelsinipuud pole ju lihtsalt võimalik, et sul on kuiv ja sitke apelsin...või mis?!
Aga miks mitte rännata ühel ilusal päeval apelsinipuude juurest kaugele ära...
Sinna kus õitsevad kirsid...ja pirnid... ja õunapuud...
Sest kas pole mitte ülimalt ilus, kui ümberringi on ainult roosakas-valge õitemeri ... Ja tunda seda magusat lõhna mis neist õhkub... Jalutada selle õitevahu all ja kuulata kuidas sinu pea kohal kõik ühtlaselt sumiseb...Ja see sumin kestab vahel hilisõhtuni...
Milline tohutu salapära õhkub sellisest õitsevast aiast just öösel. Tähed valgustavad taevast ja valged õied kumavad tohutu heleda pilvena, mis oleks justkui laskunud maapinna lähedale, et imetleda kastepiisku rohukõrtel...ja siis veel tunda seda magusat magusat lõhna ja öiselt jahedat, kuid siiski pehmet tuuleõhku oma nägu paitamas... Kas see poleks siis võrratu!
Ja kui jõuab kätte aeg, mil tuul mängib okste vahel ja õielehed hakkavad vaikselt langema ning kui sa siis seisad seal puude all...
Kujutle vaid, sinu pea kohal on õitemeri ja sinu ümber rohul lebab tuhandeid roosakas-valgeid õielehti nii, et maa on neist valge ja samas kiigutab tuul oksi ning õrnu õielehti, mis näevad välja kui haldjatiivad, langeb ikka veel ja veel...
Aga miks mitte rännata siis kohe kui viimane õieleht su juustele langeb kaugele ära... Ära sinna, kus on tohutu veteväli ning laine ikka ja jälle, mööda oma tuttavat rada kaldale üritab pääseda, kust kallas saadab ta jälle tagasi lõputule teekonnale...
Istuda seal päikesest kuumaks köetud kivile, pista oma varbad vette ning vaadata kuidas valged lainejänkud tekivad ja kaovad siis jälle.
Laintega on selline naljakas lugu, et nad tulevad eikusagilt ja ka lähevad ei kusagile... Tegelikkus on aga teistsugune ... Kõigel on oma põhjus ja koht...seda ontihti vaid raske leida...
Ja siis vaataks seda üksildast luike, kes siin kivide lähedal juba mitmendadt päeva ujub...
Huvitav, miks ta üksi on?! Kas ta ei leidnudki omale kaasat... või jäi temast ilma... Üksikut luike on harjumatu näha, see mõjub väheke nukralt, kuid samas siiski ilus vaatepilt.
Ja siis järsku märkad, et hõbedaselt veiklevale veele on tekkinud kuldne rada, mis viib otse päikese juurde. Oleks põnev minna ja vaadata, kuidas seal päikese juures on ja kas rada jätkub ka päikese taga... Natukle rumal mõte, sest teaduse vaatenurka päikesele teavad ju kõik... Aga samas teadus on ju ka vahel natuke tobe...Väikesed lapsed ei tea teadusest ja reaalsusest just palju aga neil on ülipõnev maailm... Meie- suured inimesed... me teame tohutult reaalsusest ja teadusest...
Ja kui igav on see maalilm – „suure inimese maailm”... Ei mingit fantaasiat ega spontaansust...IGAV!!!
Aga miks mitte jätta alles see lapselikkus ja kombineerida reaalsusega ja mitte kunagi suureks kasvada! Lihtsalt olla Suur ühel päeval... see oleks põnev, nagu maailm teisel pool päikest ehk?!
Ühel hetkel märkad, et meri on jälle värvi muutnud. See on nüüd nagu pastellmaalilt: roosa ja erinevates toonides lilla ja sinine ja ... ühesõnaga kogu värvigamma punase ja sinise vahelt... Järgmisel hetkel päikest pole enam. Kas see oli illusioon? Huvitav, et lastel pole iial illusioone, vaid hoopis maagia... Oleks tore elada kasvõi korra aastas väikese lapse imelises maailmas...
Aga miks mitte elada alati seal kus on kevad ja natuke suve ja kui saabub sügis liikuda koos päikesega edasi, et ikka ja jälle kevadet näha... ja natuke suve ka ...
Kuid sedagi ei saa teha liiga kaua... siis poleks ju enam põnev, poleks maagilist võlumaailma... (2003)
----------------------------------------------------------------------------------------------
Väike omalooming... Viimases koolis kästi kirjutada midagi... ma siis kirjutasin... Rahvale meeldis ja õpetajale meeldis veel rohkem (liiga palju, luges ette kõigile... mul oli tahtmine nähtamatuks muutuda :D )
