Nonii... leidis Kass siis sellise kummalise istme õue pealt...Uuris seda alt ja küljelt ja lõppeks ronis sisse ja säädis end istuma. Inimene ju ka näed lõhna järgi võttes ju istus siin... Huvitav miks... Inimesel ju pehmemaid kohtigi selleks. Kass teadis seda imehästi, ise ju salamisi proovimas käidud. Isegi sussiga visatud teda selle eest kui kord kogemata tukkuma jäi ja ennem inimese tulekut maha ei volksanud.
Einoh... mis rahurikkumine see nüüd oli.... Kes see siin segab mõtisklusi... Ahaa... see on see karvapall, kes ennast Koeraks nimetab. Perenaisel ikka kummalised mõtted vahel. Näed tõi selle väikese käppadega lõngakera ühel tuisusel päeval ja nüüd ei saa tast rahu ei öösel ega päeval... Muudkui sebib sabas.
"Hei , Kass, mis teed? Mis see on??? Mida sellega tehakse!!!.... "
"Oeh... no võta ometi hoogu maha... !"
Aga mis seal's ikka. Kui ma isegi teaks, mis see on... aga ega siis Koerale saa näidata, et loll kui kapsauss kaarna nokas...
Ja nii see õppetund algab... Vaat see kulla Kuts on selline tarviline asi. Vanemad ja tähtsamad kodakondsed kasutavad seda soojemaks istumiskohaks...
Õpilane on viks ja hea kasvatusega. Istub ja kuulab hoolega (ja mõtleb- küll see Kass on ikka üks lahe loom)
:)