Karbid erinevatest aegadest ja erinevas tehnikas

Vahel meenutad, mis lapsepõlves tehtud sai. Jutustad sellest ja tundub endalegi uskumatu, et selles vanuses ja selliseid asju.
Minu kapi peal on juba pool elu üks ehtekarp. Tegin selle 12-13 aastasena nullist peale. Minu nahkehistöö õpetaja andis mulle valida kolme klotsvormi vahel- ring, ovaal ja süda. Papihunnik seisis nurgas, pliiatsid, joonlauad, käärid ja PVA liim laual. Nahatükid kastides, kuigi mina kasutasin lõpuks hoopis tekstiili kodustest varudest-rosilist nahka ju polnud :D
Ja nii ma siis mõõtsin papiribasid, lõikasin ja kleepisin kihtide viisi papiribasid oma "klotsi" ümber.
Edasine töö käik oli kleepida õige kujuga papitükid põhja ja kaane jaoks. Kui kogu see kleepimine ära kuivas, tuli liivapaberiga kõik ühtlaseks lihvida ja hakata oma karpi katma ning kokku panema.

Karp tuli  siit sealt natuke lopergune,eriti kaane osast aga mahukana, on see siiani kasutuses.

Nüüd, suurena olen teinud veel kaks karpi. Tehnoloogia on olnud teine ja märksa vähem vaeva nõudev.

Esimene karp sai tehtud ühe koolituspäeva jooksul papist ja paberist. Konarusi ja lopergune olemist sisse ei tulnud. Kõik sai detailselt mõõdetud ja sätitud. Papp oli kohe õiges paksuses ja paberit on mugavam liimida kui tekstiili. Eelmist karbitegu meenutades on tibake petise tunne. Töö võttis küll aega aga keeruline see küll polnud- igaüks saab hakkama.

Kolmas karp sündis konkreetsest vajadusest.
Ühel päeval hakkasid kilekotis vatipadjakesed mind häirima. See oli meeletult kole, et ma ei kannatanud enam välja ja hakkasin kohe endale nende jaoks karpi visandama. Mõõtsin seda vatitoru ja kalkuleerisin kui suur peaks olema see nõu kuhu sisse nad kõik mahuksid. Konstrueerisin külje šablooni ja otsisin sobiva pitsi, millega jätkata keraamika tunnis oma vatianuma projekti.
Ja nii see nõu valmis saigi. Kapinurk sai endale teise kroonijuveeli lapsepõlves valmistatud ehtekarbi kõrvale.

Mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö!

Kui kasvad koos väikese poisiga, siis õpid taas onni ehitama ja luurekat mängima aga kui väikese tüdrukuga, siis hakkad taas moedisaineriks tillukestele inimestele nukumajast.

Kui väikesed tüdrukud õpivad kaunilt liikuma ja tantsima, siis hakkab seda tegema ka Rapuntsel.

Kui väikesed tüdrukud rändavad haldjamaale, läheb sinna kaasa ka Barbie, kes vajab kohe kindlasti ka temaatilist riietust.

Ja siis saabub ballide ja pidude aeg, mil kõik pisikesed printsessid nukumajakesest vajavad kauneid ballikleite.
Loomulikult peavad nad need saama :)

Vahel on aga ka nukkudel argipäev, mil nad teevad koduseid asju ja kasvatavad pisikesi nukulapsi. Taas välgub nõel suure moelooja käes ja täidab väikese tüdruku soove ja nukumaja elanike vajadusi.

 

Ühel päeval kolis nukumajja kollitüdruk, uhkest vampiiride suguvõsast. Tema esimene soov oli saada üks lühike kleidike, sest pikk oli tal juba olemas aga selle saba kippus vahel kontsa taha kinni jääma.
Väga ebapraktiline, kui on vaja natuke kiiremini liikuda ja pea alaspidi rippuda.

Kui sinu väike tüdruk vajab mõnel erilisel puhul erilist nukukleiti, siis võta julgelt ühendust!