"Suveline"

Tundub, et sel aastal tuleb suvi ise luua, sest olnud on 1,5 suvist päeva ja rohkelt jahedat tuult.

Suveigatsusest ja vanaema kapis sobramisest sündis komplekt retrohõngulisest rõõmsast seelikust ja puhv-käistega pluusist.
Vanaema kapp on nimelt põhjatu ja avastusterohke. Seekordne retk kapi sügavustesse tõi lagedale topeltkoguse valmispaanidega seeliku ja pearäti kangast.
Nõuka-aja lõpukümnendil toodeti nimelt kangast, kus oli mustrile lisaks peal ka valmis lõikejoontega lihtsad rõivad. Nii oligi siis memmeke varunud lasteaia-ealisele minule sellise palaka. Ainult, et tema mingeid torusid väikestel tüdrukutel ei armastanud ja ostis kohe rohkem, et saaks ikka kahara ja naiseliku seeliku või kleidi.
Minu esimene mõte oli teha kleit aga lähemal uurimisel ja mõõtmisel selgus, et selleks siiski ei jagu ja pole ka ühtegi sobivat teist kangast juurde lisada. Läks kombineerimiseks.
Seelikupaanidest ja rätipaeltest sai seelik ja pearäti põhiosadest pluusikäised. Ukrainahõnguline komplekt saigi valmis.

Savimaadlusest ja inspiratsioonist selle taga

 Savi voolimise esimene hooaeg lõppes. Suvel nii mina kui ka minu teejuht keraamikamaailmas puhkame.

Viirukihoidja valmis minu peas mitu kuud, ennem kui ta oma kuju võttis. Pean viirkit ravitsejate ja energiatega tegelevate inimeste abivahendiks. Loodus seostub minu jaoks eelkõige taimedega. Tervenemine vee ja puhtusega ja hiljuti töö käigus tegin tutvust Tiibeti meditsiiniga, kus lootoslill sümboliseerib ravitsejat budda. Nii sündis minu roheline leht, mille põhjas olev klaas sümboliseerib sillerdavat veepiiska ja lill, mis Tiibeti meditsiinist lähtuvalt oleks pidanud olema sinine.
Kuigi ma erinevaid usundeid väga austan, loon ma enda tarbeks esemeid oma sisemaailmast lähtuvalt ja nendes on kindlasti sama palju väärtuslikku hingeenergiat kui mistahes usundite sümbolites.

***

Savikann sündis vajadusest vahva vaasi järele minu lemmik rannaniidu lillede jaoks, mida igal suvel korjan. Algselt oli kannu lõige loodud küll mõttetega kohvijoomise suunal ehk siis ehk siis koore jaoks. Põimisin sisse loodust ja olen väga tänulik oma õpetajale tema konstrueeritud lõike jagamise eest. 

***

Meri inspireerib mind iga päev ja pidevalt. Ühel päeval oli mul hädavajadus kleepida saviribadest kokku selline asi, millele isegi nime anda ei oska. Tean ainult, et mõte algas merikarbist. Tulemus meenutab aga lapsevankrit. Mul on kahtlane tunne, et lapsevanker on ka merikarbi sugulane, eriti katuse poole pealt ;) Tulevikus teen sellele lilleseade sisse ja kingin mõnele eriliselt kaunile Pärlikesele sündimise puhul :)

Karbid erinevatest aegadest ja erinevas tehnikas

Vahel meenutad, mis lapsepõlves tehtud sai. Jutustad sellest ja tundub endalegi uskumatu, et selles vanuses ja selliseid asju.
Minu kapi peal on juba pool elu üks ehtekarp. Tegin selle 12-13 aastasena nullist peale. Minu nahkehistöö õpetaja andis mulle valida kolme klotsvormi vahel- ring, ovaal ja süda. Papihunnik seisis nurgas, pliiatsid, joonlauad, käärid ja PVA liim laual. Nahatükid kastides, kuigi mina kasutasin lõpuks hoopis tekstiili kodustest varudest-rosilist nahka ju polnud :D
Ja nii ma siis mõõtsin papiribasid, lõikasin ja kleepisin kihtide viisi papiribasid oma "klotsi" ümber.
Edasine töö käik oli kleepida õige kujuga papitükid põhja ja kaane jaoks. Kui kogu see kleepimine ära kuivas, tuli liivapaberiga kõik ühtlaseks lihvida ja hakata oma karpi katma ning kokku panema.

Karp tuli  siit sealt natuke lopergune,eriti kaane osast aga mahukana, on see siiani kasutuses.

Nüüd, suurena olen teinud veel kaks karpi. Tehnoloogia on olnud teine ja märksa vähem vaeva nõudev.

Esimene karp sai tehtud ühe koolituspäeva jooksul papist ja paberist. Konarusi ja lopergune olemist sisse ei tulnud. Kõik sai detailselt mõõdetud ja sätitud. Papp oli kohe õiges paksuses ja paberit on mugavam liimida kui tekstiili. Eelmist karbitegu meenutades on tibake petise tunne. Töö võttis küll aega aga keeruline see küll polnud- igaüks saab hakkama.

Kolmas karp sündis konkreetsest vajadusest.
Ühel päeval hakkasid kilekotis vatipadjakesed mind häirima. See oli meeletult kole, et ma ei kannatanud enam välja ja hakkasin kohe endale nende jaoks karpi visandama. Mõõtsin seda vatitoru ja kalkuleerisin kui suur peaks olema see nõu kuhu sisse nad kõik mahuksid. Konstrueerisin külje šablooni ja otsisin sobiva pitsi, millega jätkata keraamika tunnis oma vatianuma projekti.
Ja nii see nõu valmis saigi. Kapinurk sai endale teise kroonijuveeli lapsepõlves valmistatud ehtekarbi kõrvale.

Mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö!

Kui kasvad koos väikese poisiga, siis õpid taas onni ehitama ja luurekat mängima aga kui väikese tüdrukuga, siis hakkad taas moedisaineriks tillukestele inimestele nukumajast.

Kui väikesed tüdrukud õpivad kaunilt liikuma ja tantsima, siis hakkab seda tegema ka Rapuntsel.

Kui väikesed tüdrukud rändavad haldjamaale, läheb sinna kaasa ka Barbie, kes vajab kohe kindlasti ka temaatilist riietust.

Ja siis saabub ballide ja pidude aeg, mil kõik pisikesed printsessid nukumajakesest vajavad kauneid ballikleite.
Loomulikult peavad nad need saama :)

Vahel on aga ka nukkudel argipäev, mil nad teevad koduseid asju ja kasvatavad pisikesi nukulapsi. Taas välgub nõel suure moelooja käes ja täidab väikese tüdruku soove ja nukumaja elanike vajadusi.

 

Ühel päeval kolis nukumajja kollitüdruk, uhkest vampiiride suguvõsast. Tema esimene soov oli saada üks lühike kleidike, sest pikk oli tal juba olemas aga selle saba kippus vahel kontsa taha kinni jääma.
Väga ebapraktiline, kui on vaja natuke kiiremini liikuda ja pea alaspidi rippuda.

Kui sinu väike tüdruk vajab mõnel erilisel puhul erilist nukukleiti, siis võta julgelt ühendust!

Uneradadel

Indiaanlased on eestlaste vennad... sellest on palju
räägitud. Mina usun, et suures osas see nii ongi.
Põliseestlased olid looduse usku samamoodi, nagu
indiaanlased teisel pool Suurt Palli.
Vendade praktika tuleb ikka kasuks ja nii õppisin ka mina selgeks uneradadel heade unenägude püügivahendeid valmistama.

Minu unenäopüüdja on valgest niidist punutud võrguga ja ehtsate luigesulgedega, mis aja jooksul jalutuskäikudelt minuga kaasa on tulnud.
Parimate unenägude meelitamiseks lisasin ka natuke roosasid pärleid lapsepõlve mängukeest.

Unenäopüüdja on selline kaval unenägude püügivahend, mis püüab magamise ajal unenäod kinni. Seejärel sorteerib ja jagab siis kvaliteedi ja sisu järgi kaheks.
Head unenäod laseb hellalt sulgi mööda magaja teadvusesse ja halvad hoiab esimeste koidukiirteni oma võrgus kinni.
Halvad unenäod on nagu vampiirid-nad haihtuvad niipea kui päike neid puudutab.
Parim püügipaik unenägude jaoks on loomulikult kuskil voodi lähedal ja ikka seal, kus hoiad oma pead.
Teine vahva püügipaik on magamistoa aken.

Saagikat unepüüki!